Siin on need asjad, mis ma olen ära tundnud kui “omad”. Vanaema õpetatud laulud, keelekasutus mida mujal kohanud ei ole, jutud mida on räägitud sellest ja teisest kohast või inimesest. (Kes Märkmiku kaudu tulnud on – ei maksa ehmatada, blogspot ei lase lisalehti teha, nii et see asub siin.)
Meie lepatriinusalm: “Lepatriinu lendaära kodupõleb lapsedsees!” (Sõnade vahel on ka pisikesed pausid, tyhkute koha peal on nad lihtsalt pikemad ja rõhud käivad seal teistmoodi.) Seda loed lepatriinule, kui tahad, et minema läheks. Enamasti nad ei lähe, nii et tuleb lihtsalt mittekäidavasse kohta mõne rohulible peale suunata.
Kui riideid on palju yksteise otsas, näiteks mitu pika varrukaga pluusi, siis võivad alumised varrukad komusse jääda, kui neid kinni ei hoia. Samamoodi jäävad komusse valesti või halvasti täkitud õmblusvarud näiteks, või tekk tekikoti sees. Mul ei olnud aimugi, et see kuidagigi omamoodim sõna võiks olla, kuni ma olin yhel hetkel sunnitud selle kirja panema ja see täitsa vale välja paistis. Seepeale kysiti mu käest ka kohe, et mis sõna see selline on ja kust pärit. Ei oska kahjuks öelda, on see ema või isa poolt. (Täiendus – ema tunnistab kyll, et see sõna on neil kogu aeg olnud, kuid ta viimasel ajal pole seda kasutanud, sest midagi pole komusse jäänud.)
Emast ja isast – isa vanemad on pärit Laitsest, mis – ma nyyd ei teagi – jääb umbes selle koha peale kus vähemalt yhel kaardil on Nissi, Keila ja Harju-Madise kihelkondade kokkupuutekoht. Kahjuks ei ole samal kaardil tänapäevaseid orientiire vaid ainult kihelkonnapiirid, nii et määramine on veidi keeruline. Mõlemad isa vanemad on kohalikud sealkandis, elanud ja yles kasvanud umbes paari-kolme kilomeetrise vahega. Vahepeal elasid linnas, s.o Keilas isa syndimise ajal, hiljem vahepeal ka Tallinnas. Vanaisal oli palju vendi ja vähemalt yks õde. Vennad on nyydseks surnud, õde Salme on veel elus ja tal on palju järglasi, kes aga kõik on kahjuks teise perekonnanimega. Oma nimega oleme õega viimased ja kunagi kui ma olin 12-aastane, sai vanaisale lubatud, et viimaseks ei jää me sugupõlvede arvestuses mitte. Vanaisa vennad ja vanemad on maetud Nissi kihelkonda, ma ei ole päris kindel kas Nissi või Riisipere surnuaiale. Samas on ka vanaema vanemad. Vanaisa oli nooruses sunnitööl – ilma syyta, mõne ametniku vea pärast. Hiljem oli omal alal omakandi parim – tema järgi seati kolhoosiajal töönorme ja väidetavalt suutis ta toona silmaga ära näha, kui horisontaalne asi oli kymnendiku millimeetri võrra kaldu. Ladus myyri.
Temalt või tema kohta kuulsin ka ytlemist “Silm sirkel, nina vinkel”, millel hiljem selgus olema kolmaski rida. Kui laua ääres keegi ytles, et kõht on täis, soovitas vanaisa vitsad peale panna, et lõhki ei läheks, või võiga määrida (samal otstarbel.) Kui ma väiksena pärisin, kus vanaema parajasti on, ytles ta aga alati, et läks lõhki, või et läks rappa.
Vanaisa suri kyynlakuu 14 päeva hommikul 10 222 aastal.
Rabaks nimetavad nad maja taga teisel pool heinamaasiilu algavat metsa. Minu silmale tundub kyll päris hariliku metsa moodi olema, aga ju seal ikkagi on vähe märjem kui mujal. Seda tõestavad näiteks turbaaugud ja mitmed kraavid (milles nyyd kyll enam vett ei ole, kui ehk kevadise suurvee ajal.) Kui metsa sisse aina sygavamale minna, tulevad põdrakärbsed ja sookail, nagu ma 10221 sygisel avastasin. Maapind läheb samuti märjaks, vähemalt korraks jäävad puud veidi hõredamaks. Kaugemal ma pole käinud, kuid väidetavalt võib seal laukaidki olla. Laugastega juhtus nimelt selline lugu:
Kunagi oli meil koer nimega Tšerri. (Kuna ta nime kunagi kirja ei pandud, võib seda ilmselt kirjutada ka Jerry, aga nii ei ole loomulik.) Ta elas 14-aastaseks ja oli syndinud samal päeval kui minagi. Yhel päeval kui vanaisa oli rabas, oli Tšerri laukasse kukkunud ega olnud enam välja saanud sest kallas oli liiga kõrge. See ei olnud suvi, pigem kylm aeg, ja laukavesi oli jääkylm. Peale seda jäid Tšerri tagumised jalad kangeks ja ta hakkas karu moodi käima. (Yhe poole jalad korraga.)
Vanaisa synnitalu nimi on Suurekivi. Kunagi yritas isa sinna hakata maja või suvilat ehitama, kuid peale keldrikorrust jäi asi seisma ja keegi pole seda enam yles võtnud. Nyydseks on toona paika pandud keldrikorrus ja vundament ilmselt ka liiga lagunenud ja tuleks maatasa teha, enne kui midagi peale ehitama hakata. Suurekivil on ikka põldu edasi haritud – kyll on seal kasvanud ristik, kyll timut, kyll kartul. Mingi hetk oli vist otra ka – seda kõike minu mälestustes, varasemast ei tea, aga kyllap seal oli mingil ajal ka rukist. Tegemist on vana talkohaga, metsas on kiviaedade kohad näha ja yks allikas ka teada. Kunagi oli seal olnud kaev, kust loomadele vett viidi, aga rakkeid või muud enam pole ja hetkel tundub asi ka liiga madal et kaev olla. Mina nimetan seda kohta Linnukaevuks, sest esimene kord kui selle metsast avastasime – kui mina selle enda jaoks avastasin, oleks õigem öelda – pesi seal yks kollase kõhuga lind ennast (ta ei olnud tihane). Suurekivil kasvab traditsioonilise sissesõidukoha kõrval pihlakas, kuigi sisseõidukoht ise on nyydseks veidi umbe kasvanud – yhele poole autot jääb metsatukake ja teisele poole põllumaa, nii et see metsastub vaikselt. Tolle tuka sees kasvasid varem metsmaasikad, aga nyyd on sealt nii kaua aega niitmata, et enam neid ei ole. Sinililli on ka alati just Suurekivilt saanud korjamas käidud, rabas neid ei ole. Jõulukuused tulevad samuti Suurekivilt enamasti, just tollest kiviaedadega metsast põllu ja asfalttee vahel. Põllu servas kasvavad mõned õunapuud, nyydseks metsikuks läinud. Rongiga sõites on Suurekivi koht näha veidi enne Laitse jaama. Metsast, mis jääb teisele poole kruusateed – kruusatee ja raudtee vahele – tehakse kyttepuid, kui neid hoopis mujalt ei tehta.
Hoopis mujal on “teisel pool raudteed”, aga mitte samas kohas teisel pool. Teisel Pool Raudteed kuulub vanaema poolsete valduste hulka. Vanaema on syndinud ja yles kasvanud Kärmu-Uuetoa/Kärmu-Uuepere talus. Maja ehitas tema isa, keda ma kunagi näinud ei ole, vanaemal oli kaks õde, Helgi ja Mai. Mai on nyydseks surnud, Helgi elab Raplas või Rakveres. (need kaks kohanime lähevad mul tihti lootusetult sassi).
Kärmul on meie naabriks Manivald ehk Mani, vähemalt vanaperemeheks kyll. Põhiliselt kasutab kohta nyydseks tema poeg Andres. Muud naabrid on suvilamutid ehk suvalised venelased suvalistest suvilatest teisel pool kitsede/lammaste aeda ja kartulipõldu, ja Sepapere koht teisel pool koplit. Varem sai suviti ka Sepapere maa pealt heina tehtud, sest nad ise seda ei teinud ja arvasid, et parem ikka kui hein tehtud saab. Praeguseks on piiri peale tehtud kolme okastraadireaga karjaaed, mis rohkem märgib piirikohta kui kedagi takistab. Mõnede aiapostide juurde istutati tammevõsud. Ysna lähedal on tiik, kus kunagi olevat isegi vähid elanud – sellel on allikad põhjas – aga põhi ise on savine, mudane ja igasugust taimset elu täis. Suvilainimesed käivad seal omi koeri ujutamas ja ujuvad seal aegajalt ka ise. Meid on enamasti keelatud tiiki ujuma minemast, vesi olevat liiga must. Konnad elavad seal sellegipoolest rõõmsasti. Sepapere kiviaia juures kasvasid ka metsmaasikad, aga enam me neid sealt korjamas ei käi. Metsmaasikad kasvavad ka selle puu juures, mille ymber on kivihunnik ja mis seisab keset koplit – on ta nyyd siis saar, pihlakas või toomingas, ei mäleta. Toomingavõsusid on kyll kogu põllu ja heinamaa piir täis. Kunagi kasvas seal ka päris palju raudrohtu, nyydseks on see vist kõik liiga ära korjatud, sama käib kopli ja nurmenukkude kohta.
Mani on jahimees ja maja taga metsas – hea kyll, rabas – on loomade söögikoht. Seal on sõim ja kõigi suurte kuuskede juured on maa peal väljas, ilmselt sigade pärast. Aegajalt leiab sealt erinevaid lõualuid ja muid konte, põhiliselt ilmselt jäneste omi. Mani olevat kunagi yhe ilvese lasknud, aga mina ei ole seda näinud. Ema on.
Loomadest on Kärmul minu mäletamist mööda peetud lambaid (hiljem, praeguseni välja kitsi), sigu, kanu, parte, alati on olnud paar koera ja mõned kassid. Ilmselt on kunagi peetud ka mesilasi, yks taru seisis õue peal varem, selle kõrval teine ja uuem ka, aga tyhjad on nad kogu aeg olnud – ei mäleta vähemalt, et oleks hoiatatud et sinna ligidale ei maksa minna. Otse tarude kõrval kasvab suur magusa lõhnaga põõsas, mille naljakate õite peal on suviti hästi palju kumalasi. Tarusid endid enam ei ole, need ävitati ära kui eesõue ja tagaõue vaheline aed ymber tõsteti. Eesõues seisavad autod ja suvel on see kitsetallesid täis, või kanu või mõlemit. Tagaõue loomi ei lasta, sest seal on lillepõõsad ja aiamaa. Kunagist suurt lauta kasutatakse praegu kuurina, öeldaksegi kuur. Praegune laut on uus – paneelidest, ja kõrgem kui elumaja olnudki on. Vana laut oli palkidest ja pisike, nii et seal tuli mõnes sõnnikusemas kohas kummargil olla. Kui uut lauta ehitati, elasid loomad kuuris ja see oli naljakas. Kitsed võeti just enne uue lauda ehitamist esimest korda. Kanad.. kanad ei elanud kuuris, kanad elasid putkas. Putka läks lõpuks kirpe täis ja seal kanu edasi enam ei peetud, siis tuli kylm ja võttis kirbud ära nii et nyyd elavad seal suviti väiksed sokud, keda ei saa enam utedega koos pidada.
Sõnaseletusi:
- utt, ute (mõlemad nimetav, kasutatakse kuidas juhtub) – emane kits või lammas.
- vaduma (sõna, mida ema absoluutselt ei salli. Ta on linnalapsena kohutavalt kirjakeelne)
- pese käsa, too sysa
- lysi – vikati vars (vanaisa ytleb alati, et rehal on vars, aga vikatil on lysi. Ilmselt käänatakse samamoodi – lysa)
- õlut – võib kuulda, et keski joob õlutit, kuigi tavaliselt kasutatakse malli õlu-õlle-õlut järgi.
- kardulad, kardulapudru, loomakardulad. Mul olevat väiksena päris probleeme olnud, eriti suviti, sellega, et kumb nyyd õige on.
- (yhtlasi) õieti – tähenduses õigesti.
- hiljuti kuulasin ka: paukuja kell, haukuja koer, jne.
Töödest:
- heina tehakse vikatiga, siis laotatakse, siis kaarutatakse, siis pannakse kuhja või kärbise peale ja siis veetakse sisse. Viimastel astatel kui vanaisa enam niita ei jõua-saa, tehakse heina ka niidukiga.
- kardulast (mida) pannakse kevadeti maha toominga õitsemise ajal, seal on palju kyndmist ja muldamist ja rohimist, ja võetakse yles sedasi, et aetakse vaod lahti ja siis edasi kasutakse konksu/kardulakonksu. Neid on nii kahe kui kolme haruga.
- heina hangutakse lakka muuseas kas hargi või hanguga, vahe on selles et hargil on harud kõik yhel tasapinnal, hangul on yks teistest eraldi justkui linnu jalal. Harude arvust ei sõltu hargi ja hangu nimetused, kuigi hangul on vähemalt kolm haru nii põhimõtte poolest juba. Eraldi on olemas kardulahark, mille otsad on tömbid ja mis on hästi tihe, peaaegu nagu kamm.
Viljad, mis meil puu otsas (tegelikult nimetatakse seda väiksema puu mõõtu ja tyvega taime alõtša puhul meil siiski põõsaks) kasvavad, aga millest ma muude juures pole samahästi kui kuulnudki, on alõtšad. On nii kollased kui punaseid, pisikesed ja hapud säärased. Kunagi on neist ka veini tehtud, põhiliselt just kollastest mida oli hirmus palju. Veel tehti neist kompotti – aga nyydseks on alõtšapõõsas samahästi kui maha saetud. Punaste alõtšade puhul on sobilikum öelda puu, sest nende taim on sirgema, pystisema tyvega. Punased alõtšad kasvavad suitsuahju taga. Suitsuahi on ehitatud vanast kylmkapist ja tellistest – kyllap vanaisa tehtud. Suitsuahju juures ripuvad ka vikatid ja suviti rehad.
Tänaseks aitab.
Lisa kommentaar