jaanuar 23, 2009 Autor thonolia
Ehk siis mis ma vahepeal teinud olen. Olen kudunud nii varraste kui kõladega. Endale. Kõigepelt siis varrastega: Kindad. Muster Aino Praakli yhe mustri järgi, Setumaalt. Kuna mina tahtsin kindlasti et kindaservas oleks narmad, mitte soonik, pidin mustrit randme poole juurde kasvatama (selle töö jaoks on MS Paint yllatavalt hea abimees – keerad suurenduse põhja ja lased tal ruudustikku ka näidata ja ongi arvutis olemas ruuduline paber. Alati ei viitsi ju asja paberile joonistama hakata. Kuigi mind on paar korda pikslinikerdajaks öeldud selliste asjade peale.) Pöidlad on imelikud, minu enda vea pärast. Hirmus suured pöidlaaugud jätsin, ja kui avastasin, siis hakkasin meeleheitlikult kahandama. Yldjoontes olen rahul ja mulle väga meeldib see teooria, kuidas see viltune joon yhmber pöidla jookseb (ta lõppeb ära uumbes selle koa peal, kus inimestel sõrmejäljed on.) Aga yks viga on kinnastel siiski veel – täpsemalt tollel, mille ma esimesena valmis sain. Nimelt on seal lõpuosas punane lõng jäänud korralikult valgega sidumata, mis tähendab, et sõrmedel läheb kitsaks – kord on punane kiri yhel pool, kord teisel pool kinnast ja see on päris paras pusa seal sõrmede otsas. Lõng on poevillane, aga puhas vill siiski. Ma ei salli synteetilist lõnga väga yldse.
Teiseks, vöö. Tegin endale lõpuks järgmise kahepoolse mustriga vöö. Tegelikult alustasin sellega juba ilmatu ammu, peaaegu aasta tagasi, aga ta edenes alguses väga aeglaselt. Aeglaselt edenes ta umbes selle hetkeni, kui ma avastasin, et seda oleks vaja kanda siis ja nende asjadega koos, ja siis läks paar päeva kuni vöö valmis sai. Punasel taustal kollased, kollasel taustal punased kaheksakannad-lilled. Ilus värviline asi, vaata kustpoolt tahes. Kaheksakand pidi õnne tooma, või vähemalt mingil määral halva eest kaitsma. See sobib vöö olemusega väga hästi kokku ja selline kaheksast rööpkylikust koosnev variant on mulle alati hingelähedasim olnud. Nii et idee poolest ilus asi. Tegelikult ma oma tööga selle juures rahul ei ole – laius on nii muutuv ja kinnilöömise tihedus ka. Kui ausalt öelda, on see kõige nirum kõlatöö, mis ma teinud olen. Ometigi myydamatu ja hindamatu, punkt. 
Tulekul ja pooleli: yks Fääri saartele sõitma pidanud pael ootab lõpetamist (kuigi tal sõitu ees ei ole, aga selle all on mul osad kõlad kinni.) mingiks ajaks, hiljemalt suveks mis on kohekohe. Teiseks, yks veelgi ammum alustatud asi nimega eriti suur ja uhke vöö tahab uuesti kõlade peale panemist (tegin selleks tarbeks eraldi uued kõlad ka, neid on lihtsalt nii palju vaja seal juures et ykski olemasolnud pakk polnud piisavalt suur) ja valmis keeramist. Mustrit saab netist leida otsinguga “birka_strapwork_motif”, alakriipsud lootuses et siis ei satu otsija esimese asjana siia, kus pole veel yhtegi pilti selle kohta, õpetusest rääkimata. Ideaalis saab asi valmis hiljemalt veebruari esimeseks täisnädalavahetuseks, sest siis on kokkusaamine kus yks selle endale saamise vastu võibolla huvi tunneb. Ja siis on veel yks tellimus juba ootel, varsti ilmselt tuleb minna lõngu ostma. Ja valmis on lõigatud yks pruuni ja kollasega pasmas heledale kleidile – yks ysna kiiresti edenev pael peaks sellest saama, mis on igati positiivne arvestades, et seda tuleb teha oma viis või sinnakanti meetrit.
Tegemist ootavaid asju on ylimas koguses, ometi ma istun arvuti taga ega tee neid.
